Esimese päeva õhtul läksime varakult magama nagu penskarid ja hommikul olime kell 8 kribinal krabinal üleval nagu noored seiklushimulised turistid. Suure õhinaga sõitsime lennujaama, et saada kätte rendiauto mille eelmine õhtu juba ära bronnisime. Hanno oli isegi nõus ilma hommikust söömata teele asuma kuna tahtis siis autoga kuskile tripadvisori poolt soovitatud “ Dubai nr 1 breakfast” kohta minna. Guess what... fail, sest me jäime autorendis pika ninaga. Minu mehel puudub nimelt rahvusvaheline juhiluba. Minul pole seda ammugi ja mina siin sõita ka ei “ viitsiks”. Hanno ei tahtnud muidugi leppida sellega ja alistus alles siis kui ühendust oli võetud politseiga kes siis kinnitas seda, et Dubais auto rentimiseks on vajalik rahvusvaheline juhiluba.
Istusime mornilt uuesti taksosse ja sõitsime hotelli tagasi, et hommikust süüa. See on täiesti mõttetu fakt nüüd, aga mulle toodi köögist 2 gluteenivaba muffinit. See on umbes sama nagu Hanno otsiks terve päev külma õlut ja lõpuks leiaks selle. Vat nii palju tähendab minu jaoks gluteenivaba muffin. Siin ei ole see asi väga levinud ja enamus ei saa aru millest ma räägin. Siis seletan neile, et gluteen on tavaliselt valges jahus ja blabla mul läks nüüd mõte rändama.
Niisiis sõime ära eks :D ja siis tegime uue plaani. Plaaniks Burj Khalifa külastus.
Lippasime metroo poole ( Hanno lippas eriti kergel sammul) ja sõitsime Dubai Malli. Piletid ostsime keset Dubai Malli asuvast random putkast ja hakkasime sissepääsu otsima. Leidsime ja kuidagi teiste järel kõndides avastasime end mingist pehmete diivanitega toast kus lihtsalt ootasime ma ei tea mida. Vahepeal serveeriti meile kohvi... läbi klaasist akna nägime kuidas meeletu rahvamass seisab järjekorras mille lõppu ei paista ja hakkasime mõtlema, et kas me kuidagi valesse kohta ei ole sattunud. Me ei ostnud ju mingit privat trip piletit.
Lõpuks tuli kena naisterahvas kes oli meie “ grupi” juht. Liikusime tähtsa näoga seisvast rahvamassist mööda ja saime eelisjärjekorras kõige ette. Siis kiire kottide komposteerimine nagu lennujaamas kuna teravad esemed, e- sigarid jms on keelatud. Vahepeal pajatas giid huvitavaid fakte Burj Khalifa kohta nagu näiteks:
- algne nimetus pidi olema Burj Dubai ( burj on dubai keeles “torn”), aga nimetati hoopis presidendi järgi Burj Khalifaks
- See on maailma kõige kõrgem hoone 829m
- Esimesed kaks korrust on disaininud Giorgio Armani isiklikult ja seal asub ka Armani Hotel
- Kortereid on kokku umb 900 millest 700 olid müüdud juba enne Burj Khalifa avamist
- Lisaks korteritele on üli palju kontoreid ja äriruume
- Umbes 40 korrust hõivab igasugune tehnika jms, et torn toimiks.
- Seal on 57 lifti ja need on maailma kõige kiiremad liftid. Lifti kiiruseks 37km/h ja kokku võtab liftiga sõitmine kõige tippu 87 sekundit
Niisiis eelisjärjekorras lifti ja esimene peatus 148’ndal korrusel kus ootasid ees hõbekandikuga kelnerid, et meile värskelt pressitud mahla ja suupisteid pakuda. Vaade oli täiesti uskumatu ja pilte sai kõvasti teha. Poseerisime usinalt ka fotograafile ja pärast sai neid pilte 70€ tk ka osta. Me ei viitsinud osta.
Peale 148’nda korruse külastust jättis giid meid maha ja edasi sai omal käel liigelda. Ikka igal pool priority järjekorras ja teistest ees. Lõpuks saime aru, et me vist ikka olimegi ostnud mingi lux pileti kuna pileteid kontrolliti pidevalt ja tavajärjekorra lõppu ei juhatanud meid keegi :D
Tornis oli turistidele avatud veel 2 korrust: 124 ja 125. Need olid täis turististaffi mida osta, tassid, mänguloomad jnejne.
Peale torni külastust sõitsime metroo ja trammiga Jumeirah randa. Otsisime mõnusa söögikoha ( nr 1 in Jumeirah muidugi) milleks oli Operation Falafel. Jumalik! Kõrvale ikka head värskendavat mahla ja hanno hakkas aina tihemini mainima kuidas tahaks õlut.
Peale lõunat oli plaan minna randa, aga A) kell oli juba pool 4 ja mina kui ekspert sellel alal tean, et nii hilja päike ei võta B) õlle leidmise pinin muutus üha valjemaks.
Ja lõpuks halleluuja... Hanno nägi kuidas kamp mehi istus baaris ja nende vahel ilutses ämber õlledega. Järgmised kaks tundi lebotasime rannas. Hanno nautis õlut, mina gintoonikut. Oleks ausalt naiselikuma kokteili võtnud, aga baaris polnud muud.
Koju tagasi jõudsime kella 18 ajal alles. Pesime, puhkasime, Hanno tegi kirjatööd esimese postitusega ja siis uuesti sammud metroo poole, et sõita õhtusöögile ning kulla- ja vürtsiturule.
Õhtusöök oli pealtnäha kena kohake, aga toit oli täiesti mõttetu. Maitsetu riis, kuiv kana ja luid täis kala. Sorry Al Bait Algadeem resto.
Turg oli lahti 22’ni ja õhtusöögi lõpetasime pool 22, seega kadus ära point minna turule siiberdama ja oste sooritama. Liikusime tagasi metroo poole, aga enne veel lippasime sisse ühte pealtnäha toredasse poodi kus kõik mida turult osta soovisime oli justkui kõik ühes kohas. Kuivatatud puuviljad, datlid, pähklid, maitseained jne. Hanno silmis selline asi on ideaalne.
Meiega ( eriti minuga) tegeles üks väga jutukas ja üsna osav müügimees. Üli sõbralik, soovitas mis on hea, milline on best quality dattel ja proovisin seal erinevaid maiuseid nii, et kõht punnis. Hannoga olime poes üsna eraldi, mõlemad vaatasid endale omi asju pluss minu ümber tiirles maias müügimees.
Kõik vajalik olemas, suundusime maksma. Küll kohmitsesid seal kambakesi. Kleepisid kotte kinni, kirjutasid peale kus mida on, siis iga kott veel eraldi paberkotti... kõik non stop araabiakeelse möla saatel. Meelas müügimees hakkas mulle erinevaid kodu lõhnastamise variante tutvustama, tossutas algul kassa juures ja siis kutsus mu Hannost kaugemale “ i have more maaam”. Nagu lammas kõndisin talle järgi, sest ta oli ju nii tore ja sõbralik ja ma võin ju nuusutada su totsikuid... ostma niikuinii ei hakka. Veidi seal kuulasin tema kiiret kiidulaulu mille jaoks midagi hea kui Hanno sai makstud ja tuli minu juurde, et mind päästa ja koju minna kui äkki juhtus midagi mida tavaliselt ei juhtu. Hanno vaatas tšekki...kus oli peal summa 2400 AED ehk 570€ mille ta just meie paari maitseaine, pähkli ja kuivatatud puuvilja eest maksnud oli. Natuke ajas närvi ja Hanno hakkas korda majja lööma. Tahtsime oma raha tagasi ja pistku oma kaup kus kurat. Konksninad ei olnud just koostööaldis ja raiusid, et nad pole meid röövinud ja hinnaarvestus käib grammipõhiselt. Grammi või mitte grammi... esiteks kas need pähklid maksavad sul 1000 dollarit gramm ja teiseks enne tasumist ütles kaupleja hinnaks Hannole two fourty. Pani tuimalt 1 nulli otsa ja hakkas tšekki kiirelt eelnevalt kokku kleebitud servast sisse suruma. Hanno kes muidu üldse tšekke ei soovi ja ei vaata, tahtis seda seekord enda kätte. Hiljem nimetas ta seda sisetundeks.
Ühesõnaga mingigi raha tagastamise võimalus tuli võimalikuks alles siis kui ütlesime, et me kutsume politsei. Siis läksid näod veidi pikemaks ja hakati rääkima kuidas nad tühistavad ülekande ja kõik on siis korras. See meid ei rahuldanud ja me tahtsime sularaha saada mida nemad meile kindlasti anda ei tahtnud. Peale kahte telefonikõne politseisse ja pikka ootamist kuskil karupees... koos 7 kohaliku ärritunud araablasega... ühel nukid eelmisest kaklusest veel kergelt verised, saabus politsei. Väga ladna olemisega kes 5 minutiga lahendas probleemi. Türblid ladusid meile 2400 AED sularaha pihku ja politsei surus kätt.
Lõpp hea kõik hea, aga situatsioon ise oli minu jaoks päris hirmutav. Ei tea ju mis tüübid need on. Igasugu õudsaid asju juhtub maailmas. Karistada need sulid kindlasti ei saanud kuna nende jaoks tegi asi lõpuni välja nalja ja politsei oli ka nendega üsna sõber... näksis vaikselt leti pealt pähkleid ja noomis sõbralikult. Kui turist mingi petmise/ vargusega vahele jääks oleks jutt väga lühike. Vanglasse sõit ja punkt.
Meie igatahes saime oma raha tagasi ja tähistasime oma võitu( ja 19 tuhandet sammu mis oli päeva jooksul tehtud) hotelli baaris kus saab lisaks värsketele mahladele ja homemade limonaadile ka õlut ja kokteili. Veidi imelik, aga lisaks joogijanule saab seal ka muud vajadused vist rahuldatud kuna suht inimtühjas, imelikult valgustatud baaris on tööl korraga 7 tüdrukut... kõik riides nii nagu üks endast lugupidav araabianaine kindlasti olema ei peaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar