Eile läks päev nii kiiresti ja lihtsalt üli mõnus oli. Hommikul sõime kõhud täis ja peale pikk arutelu mida päevaga ette võtta, otsustasime teha rannaka.
Sõitsime metrooga juba tuttavasse Jumeirah beachi ja sättisime ennast paika samas baaris kus leidsime mõned päevad esimese õlle. Koorisime üleriided seljast, mina hakkasin päikest võtma ja Hannol hakkas koosolek. Tund aega nautisin rahu ja vaikust... ainult päike ja mina. See, et päevituskreemid maha jäid, avastasime alles poolel teel randa. Miskipärast ma isegi ei kaalunud varianti, et ma ära põlen. Noh... õhtul igatahes määrisin Aloe kreemi endale peale mitte tavapärast ihupiima.
Lõuna tellis Hanno sealt samast baarist ja nautisime seda otse rannas... ümber lainete mühin, mõnus tuuleke, soe õhk ja kajakad, kes söögist oma osa tahtsid saada. Mulle võttis musi tuunikalasalati ja bataadifriikad, ise sõi wrappi.
Lasime veidi leiba luusse ja siis tegin vingumisega algust. Millalgi peab ju alustama. Otsustasin, et on õige aeg otsida üles Starbucks. Kindel ei olnud mis suunas liikuda, aga kuskil kindlasti on. Hanno ei tahtnud Starbucksi ega ka niisama jalutada ega üldse sealt rannatoolist ennast püsti ajada. Jaurasin nagu halvasti käituv laps nii kaua kuni sain oma tahtmise VOH. Peale natukest jalutamist leidsime isegi Starbucksi. Ok tegelikult on nii, et mitte mina ei saanud jonnimisega oma tahtmist vaid Hanno ei viitsinud seda pininat kuulata. Lisaks sellele ta ei viitsinud ka sihitult ringi kõmpida ja otsida Starbucksi nagu mul plaanis oli vaid otsist google abiga kus on lähim Tall cappuccino with almond milk and sugarfree caramel syrup.
Sain oma kohvipoisi kätte ja olin jälle rõõmupall.
Jalutasime pikalt... väga pikalt kuna see oli väike Hanno poolne kättemaks, et ma ta rannatoolist püsti ajasin ja tõin üheks põhjuseks ka selle, et ma tahan jalutada. Sain jalutada nii, et tallad tulised ( täna tuli jälle üle 16 tuhande sammu), aga jõudsime lõpuks väga ägedasse baari. Muss käis, jooki oli, piipu sai ka teha. Istusime ja nautisime.
Koju saime trammi ja metrooga. Kerge pesu, uuesti riided selga ja metrooga õhtust sööma. Kohaks Jaapani koht nimega Yakitate. Alkoholi polnud, aga selle eest supppper head alkovabad kokteilid. Hannol mingi jäätee sarnane asi ja minul passionfruiti kokteil. Toiduks BURGER, aga kuna mul on tsöliaaaaakia, siis muidugi polnud see tavaline saianässakas vaid riisist. Ja see oli hullult hea. Vaesekesed ise ei teagi, et neil põhimõtteliselt gluteenivaba resto.
Peale sööki metrooga koju ja tuttut.
Meil on siin nii tore ja koos on nii hea olla. See pole meie pulmareis, aga tunne on küll selline :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar