AP: Dubai kõrbesafari

Tänaseks oli meil bookitud kõrbesafari ja kell 14:30 pidi auto järgi tulema. Seega jäi meil suht tobe aeg ärkamise ja safari vahele. 

Peale pikka arutelu mida siis teha, otsustasin, et MINA igatahes kavatsen trenni teha. Me oleme kõik eelnevad reisid trenni asju edasi tagasi vedanud neid kordagi kasutamata. Seekord tahtsin olukorrast auga välja tulla ja pesta Eestis trenni asju sellepärast, et ma kasutasin neid mitte sellepärast, et neil on kohvris seismise tõttu rõve hais küljes :D Hanno minuga seda mõtet ei jaganud ja välistas igasuguse trenni tegemise täielikult. 

Sõbrad juba ootasid mind hommikul treeningsaalis ja sörkisime koos 7 km. Siis sööma ja hotelli katusele bassu äärde kus abikaasa juba päris pikalt oma jumet oli tuuninud. Ei ta on ka tubli. Ma pole näinud, et ta eelnevate reiside ajal nii palju raamatut oleks lugenud kui siin. 

Praadisime mõned tunnid, lugesime raamatut, sõime lõunat ja oligi aeg istuda lumivalgesse Toyota land cruiserisse mis meid hotelli ees ootas. Midagi pole teha... mulle väga väga meeldivad ilusad autod...ja ilusad mehed... nagu Hanno. Mjäu. 

Võtsime peale veel 4 Indiast pärit safarihuvilist ja sõitsime ~40 min kõrbe poole. Siis oli kiire pissi- ja rehvipeatus. Rehvid lasti tühjemaks kuna nii on liiva sees parem sõita ( huvitav fakt minu jaoks).

Järgmised 30 min ma pakkusin meestele kõvasti nalja oma kiljumisega. Ikkagi ainuke naine autos ja ei suutnud kuidagi keelt hammaste taga hoida kui autojuht järsust liivaluitest sajaga alla paneb. Igatahes see oli üli lahe ja soovitan kõigile kes kunagi Dubaist ennast leiavad. Tegemist pole kaugeltki sellega, et sõidetakse üksteise järel tasa ja targu. Seal pannakse ikka mega hullu, risti rästi. Kus suurem mägi sinna poole sajaga gaasi. Pidi olema nädalaid kus iga päev on mõni auto üle katuse pannud või on kokku sõidetud. Väga ekstreemne ja kui meeldib selline asi siis kindlasti tasub proovida. Ma kirjutan nagu mingi ossiplika, aga tõesti äge oli. 

Kokku kestis see trall 30-40 minutit ja siis sõitsime kõrbelaagrisse. Selliseid laagreid pidi olema kokku ~ 35 ja iga õhtu on igas laagris ~ 300 inimest. A lot ühesõnaga. 

Laagris oli igasugu aktiviteete millest enamus oli juba kõrbesafari hinna sees. Kuna jõudsime põhimõtteliselt esimestena kohale siis pääsesime ka järjekordadest. 

Esimeseks ohvriks valisime kaameli kelle otsa me kahekesi ronisime. Tugev loom ikka... Hanno mõttes just, et jaksas veel püsti tõusta peale seda. Kuna kaamelisõit oli tasuta siis muidugi polnud tegu pikemat sorti romantilise päikseloojangu tripiga vaid sõit kestis kokku max 2 minutit. Me oleme mõlemad kaameliga enne ka sõitnud ja nutma ei hakanud. Pealegi kõige lahedam selle juures on just kaameli püsti tõusmine ja istumine. Kiljusin jälle. 

Peale kaamelisõitu panime end riidesse nagu kohalikud. Hanno on muidugi nii pikk ja suur võrreldes kohalikega, et ta nägi suht koomiline välja. Mina olin kaunis nagu alati. 

Edasi läksime tegime mulle henna. Hanno kaalus ka algul, aga mõtles kiirelt ümber kui neid lillekesi ja tähekesi nägi mida naised teha lasid. Hiljem kuulis, et see püsib veel 7 päeva siis oli päris rõõmus, et ei pea peale puhkust koosolekul käed taskus istuma. 

Edasiiii läksime vesipiipu tegema. Väga hea piip oli. Punkt :) 

Õnneks oli meil ( loe: Hannol) nii palju taipu, et võtta soojad ja väga soojad riided kõrbesse kaasa ja umbes kella 18 ajal õhtul oli juba nii külm, et olime ära joonud 2 rummiga teed ja ennast kubujussiden riidesse pannud. Btw jah seal oli alkoholi.

Peale vesipiipu karjuti ruuporist APPETIZER. Sai paneeritud kana, miniwrapi ja falafelli. Falafel oli hea. 

Siis hakkas show. 1 mees keerutas ennast põhimõtteliselt 10min ringiratast ja kõndis siis sirge seljaga lavalt minema. Muljetavaldav. 

Seejärel tuleshow. See oli ka väga lahe :)

Seejärel pakuti õhtusööki. Väga väga hea söök ja väga hästi organiseeritud sellise suure hulga rahva teenindamine. Toiduks klassikaline beduiini toidulaud. Hummus, kapsas, kurk, riis, taimne karri, läätsed, lamba- ja kanaliha jms. Väga väga maitsev. 

Peale õhtusööki oli show viimane osa milleks oli võluv belly dancer. Keha liikus ja värises tal kenasti ja 1 hetk haaras ka minu mehe endaga värisema. Hanno muidugi pöidlad pihus istus ja lootis ka, et ta osutuks väljavalituks. Ja kui sa midagi väga väga tahad ja soovid siis su unistus täitub. Nii juhtuski :) 

Kõhutantsu lõpuga sai ka õhtu lõppenuks lugeda. Meie hullumeelne autojuht tuli meile järgi, kobisime autosse ja sõitsime hotelli.

Üli lahe päev ja täitsa kahju, et see läbi sai :) Homme siis viimane päev ja meil programm paigas. Äratus on igatahes varakult. Jooksma ei lähe. 

HP: Mis teha viitsid? Ehitaks saare. Paneks sinna peale miski paarkymmend hotelli, metroo, mõned pilvelõhkujad, akvaariumi, veepargi, ostukeskuse, nt 100 villat erarandadega jne. Ok.

Hommik algas sellega, et Annely ei tahtnud eriti üldse voodist üles tõusta. Kui aga osavalt jutu Starbucksi peale viisin, kuhu oleks potentsiaalselt kohe peale hommikusööki läinud, siis meelsus muutus võluväel. Sain ta ilusti kiirelt vannituppa ja seal edasi läks kõik juba libedalt.
Kuna olime eelmisel õhtul juba otsustanud, et läheme välja hommikust sööma, sest hotelli söögist juba kergelt öeldes kopp ees, siis  liikusime kiirelt metroo peale ja olimegi peatselt Jaapani söögikoht Yakitates tagasi (seesama koht, kus eelmisel õhtul õhtust sõime - jättis lihtsalt nii hea mulje). Seal tuli aga välja, et nad pakuvad ainult yhte valikut hommikusöögiks ja see oli loomulikult gluteeniga.

Lisan siinkohal veel yhe miinuse Dubaile: siin on gluteenivaba asi väga primitiivselt arenenud. Inimesed ei tea isegi misasi gluteen on. Rääkimata sellest, et teaksid kas toit sisaldab gluteeni või mitte. Ja seda on ilmselt patt loota, et oleks nt gluteenivabad alternatiivid saadaval asjadele :). Siiani on Annelyl kõik õnneks läinud siiski. Seega praeguseks oleme tuvastanud kokku 4 miinust.

Otsisin kiirelt foursquare'ist uue koha - miski 1km kaugusel - ja kõndisime sinna. Sama jama - kõik asjad gluteeniga. Edasi kõndisime juba nii 500m ainult ja maanudsime kohas nimega Denny's. Selline klassikaline Ameerika roadside diner tyypi kohake. Seal oli aga valik rikkalik ja rohkem edasi ei otsinud. Väga head toidud saime.

Kui söömise lõpteasime, oli kell märkamatult juba 12.30 saanud. Ja siis - STARBUCKs!!!!!! GRANDE cappuchino with ALMOND milk ja SUGAR-FREE caramel syrup. To die for!!!!!!!!!!!!!!
Pmst võiks nüüd päeva lõppenuks ja kordaläinuks lugeda. A ei.
Meil oli plaanis rannapäev ja seekord Palm Jumeirah's (tehissaar). Pidime minema Nikki beachile seal, millekohase soovituse saime hommikul hotellist. Trippisime metroo, trammi ja MONORAILIGA (tehissaarel liiklev yhe rööpaga metroo-laadne liikur).

Kohale jõudsime miski 2ks alles :).

Aga saar oli mega. Uskumatu, et selline asi on võimalik inimkätega valmis teha. Kohapeal selgus, et Nikki beach polegi sellel saarel. Mis seal ikka, läksime Nahini beachile.

Mis oli, nagu ilmselt kõik suht sellel saare, samuti mega. Puhas, ilus rand, hea teenindus. jne. Maksis ainult 150 dirhamit miinimumarve, ehk siis pmst midagi. Lugesime seal raamatut, võtsime mõned dringensid, käisime ujumas, võtsime päikest ja sõime lõunat. Sinna lähme neljapäeval kindlasti tagasi.

Homme meil kultuuriprogramm a neljapäeva plaanisime täielikult lebopäevaks. Kuna tegemist viimasega.
Edasi trippisime surmväsinutena gold&spice souk'ile. Et otsa mõned kingid kodustele. Ühed asjad meeldisid eriti. Nende asjade ühikuhinnaks nimetati meile 250 dirhamit/toode. Jõudsime kokkuleppele selliselt, et 3 toodet kokku 140 dirhami eest. Bisneks.
Siis olime veidi rohkem väsinud kui surmväsinud ja läksime hotelli. Room-service'iga kerge caesari salat ja supp ja kylm õlu. Õlu oli hea. Punkt.

AP: rand ja riisiburks

Eile läks päev nii kiiresti ja lihtsalt üli mõnus oli. Hommikul sõime kõhud täis ja peale pikk arutelu mida päevaga ette võtta, otsustasime teha rannaka. 

Sõitsime metrooga juba tuttavasse Jumeirah beachi ja sättisime ennast paika samas baaris kus leidsime mõned päevad esimese õlle. Koorisime üleriided seljast, mina hakkasin päikest võtma ja Hannol hakkas koosolek. Tund aega nautisin rahu ja vaikust... ainult päike ja mina. See, et päevituskreemid maha jäid, avastasime alles poolel teel randa. Miskipärast ma isegi ei kaalunud varianti, et ma ära põlen. Noh... õhtul igatahes määrisin Aloe kreemi endale peale mitte tavapärast ihupiima. 

Lõuna tellis Hanno sealt samast baarist ja nautisime seda otse rannas... ümber lainete mühin, mõnus tuuleke, soe õhk ja kajakad, kes söögist oma osa tahtsid saada. Mulle võttis musi tuunikalasalati ja bataadifriikad, ise sõi wrappi. 

Lasime veidi leiba luusse ja siis tegin vingumisega algust. Millalgi peab ju alustama. Otsustasin, et on õige aeg otsida üles Starbucks. Kindel ei olnud mis suunas liikuda, aga kuskil kindlasti on. Hanno ei tahtnud Starbucksi ega ka niisama jalutada ega üldse sealt rannatoolist ennast püsti ajada. Jaurasin nagu halvasti käituv laps nii kaua kuni sain oma tahtmise VOH. Peale natukest jalutamist leidsime isegi Starbucksi. Ok tegelikult on nii, et mitte mina ei saanud jonnimisega oma tahtmist vaid Hanno ei viitsinud seda pininat kuulata. Lisaks sellele ta ei viitsinud ka sihitult ringi kõmpida ja otsida Starbucksi nagu mul plaanis oli vaid otsist google abiga kus on lähim Tall cappuccino with almond milk and sugarfree caramel syrup. 

Sain oma kohvipoisi kätte ja olin jälle rõõmupall. 

Jalutasime pikalt... väga pikalt kuna see oli väike Hanno poolne kättemaks, et ma ta rannatoolist püsti ajasin ja tõin üheks põhjuseks ka selle, et ma tahan jalutada. Sain jalutada nii, et tallad tulised ( täna tuli jälle üle 16 tuhande sammu), aga jõudsime lõpuks väga ägedasse baari. Muss käis, jooki oli, piipu sai ka teha. Istusime ja nautisime.

Koju saime trammi ja metrooga. Kerge pesu, uuesti riided selga ja metrooga õhtust sööma. Kohaks Jaapani koht nimega Yakitate. Alkoholi polnud, aga selle eest supppper head alkovabad kokteilid. Hannol mingi jäätee sarnane asi ja minul passionfruiti kokteil. Toiduks BURGER, aga kuna mul on tsöliaaaaakia, siis muidugi polnud see tavaline saianässakas vaid riisist. Ja see oli hullult hea. Vaesekesed ise ei teagi, et neil põhimõtteliselt gluteenivaba resto. 

Peale sööki metrooga koju ja tuttut. 

Meil on siin nii tore ja koos on nii hea olla. See pole meie pulmareis, aga tunne on küll selline :) 

AP: OSH restoran

Niisiis OSH

Kõige paremad asjas maailmas juhtuvad täitsa ootamatult. Nagu mul juhtus Hanno...täna täpselt aasta ja 9 kuud tagasi. Niuks. Samamoodi juhtus meil eile täitsa planeerimata ja juhuslikult restoran OSH, mis leidis minu isiklikus restoranide edetabelis kena teise koha. 

Tulles takso pealt La Meris maha, küsisime suvaliselt turvamehelt kus saab süüa, juua õlut/ veini ja teha shishat. Kohti pidavalt olema isegi 4, aga turvamees soovitas kohta nimega OSH.

OSH restoran on esindatud ka Londonis ja OSH Dubai avati alles eelmisel aastal. Kõige suurem rõhk on pandud Usbekistani köögile, aga leiab ka aasia suunda. 

Koht ise nägi väga fancy välja. Mulle nii meeldivad kohad kus on absoluutselt kõige peale mõeldud. Alates taldrikutest ja nende asetusest lõpetades wc’s niiskete rätikute olemasoluga. Samuti oli teenindus väga väga hea. 

Meie teenindaja ise oli tumedanahaline meesterahvas, lohvakas valge T- särk ja selline lahe olemine. Tema võttis tellimust ja tõi lauda toidud. Kõige muu jaoks oli eraldi inimene. Oli inimene kes koristas mustad taldrikud, eraldi kes kõrvaldas tühjad klaasid ja küsis kas soovid juurde. Eraldi inimene kes tõi enne sööki uued toiduriistad ja eraldi muidugi vesipiibumees. 

Ma saan aru, et kõiki inimesi ei eruta restoranikülastus nii palju kui mind ja ma katsun lühidalt edasi anda seda. 

Eelroaks võtsime tomati- granaatõunasalati.

 Tundub lihtne, aga ulmeliselt hea. Pearoaks võtsime lambakarree ja sidrunheinaga lõhešašlõki. Lisandiks grillitud köögiviljad ja röstitud minikartulid. Lambakarree oli minu jaoks mega hea. Hanno meeles oli seal midagi valesti, aga ausalt ei tea mis. 

Lõhe oli supper. Sidrunheina oli kasutatud kui šašlõkivarrast. Üli mahlane. Grillitud köögiviljad... supper. Kartulid... tahtsid veidi soola. 

Digestif mida Hanno alati armastab peale head sööki võtta oli seekord Limoncello. Yum. Siis võtsime vesipiibu mis oli parim piip mida teinud olen. Veidi seedinud ja piibutanud tuli ka minu jaoks alati söögikorra highlight ehk magustoooooit. Paar nädalat tagasi külastasine T1 kaubanduskeskust kus avati ka Pavlova kohvik. Vandusin kohvikupidajale, et see on parim Pavlova mida söönud olen. Kui nüüd tagasi lähen sinna siis pean teda kurvastama. OSH Anna Pavlova läks Pavlova edetabelis juhtima. 

Ma olen nii pikalt kirjutanud lihtsalt ühest restoranist kus te käinud pole ja vabandust, et ma seda teen. Mõned asjad lihtsalt tekitavad minus rohkem emotsioone kui teised ja ma tahan seda jagada :) vähemalt teate, et kui näete Londonis või Dubais OSH restorani, siis mõtlete, et olete kuskilt kuulnud, et see on üli hea ja astute sisse. 

HP: Dubai võlu ja valu

Oleme nüüdseks Dubais resideerunud juba 4 päeva ja ma pean tõdema, et aina rohkem ja rohkem hakkab meeldima. Nii palju meeldib lausa, et ma julgen praeguseks väita, et tegemist on parima puhkusekohaga eestlastele talvisel perioodil. Minu arust. Miks? lähedal - Helisingist kõigest 5,5-6h lend ja kohal. Ajavahe ainult 2h. Kliima ideaalilähedane - vihma haruarva, peamiselt sirab päike laias kaares, ainult õhtud võivad talvisel ajal veidi külmemad olla ja nõuavad kohati pusa, igatahes mulle meeldib et pole liialt palav ja samas on piisavalt, et terve päev rannas ujukatega ringi lasta. Ülimalt puhas riik - mitte kuskil pole prügi näha, metroo lõhnab lausa, suitsetajaid väga vähe ja seetõttu ei näe tänaval isegi mitte suitsukonisid. Kõrge elatustase - nagu Euroopa aga parem veel. Turvaline - väga turvaliselt tunneme end kui vb välja jätta see intsident vana Dubai turul. Meeletult erinevaid tegevus ja kohti mida vaadata. Ilusad rannad ja puhas vesi. Palju häid söögikohti. Ülimalt lihtne transpordisysteem. Selles plaanis päris tõsiselt ideaalne.

Mis negatiivne? Päris ausalt - meeletult kallis on siin suht kõik. Kui tahad ennast Dubais hästi tunda, siis tuleks raha kohvriga kaasa võtta. Väike näide: üks 0,33 Heineken - 12 EUR. igal pool pmst kust alkoholi saab. Aga kallid on ka teenused/atraktsioonid/toit jne. Vb riided on shopping festivali ajal suure alega mõistliku hinnaga ja Dubai outlet mallis.
Teine negatiivne aspekt on alkoholi kättesaadavus, mis on pehmelt öeldes nigel. Kui sa just ei taha koguaeg hotellis õhtust syya ja istuda, siis mujal linnas on üksikud restoranid kes alkoholi serveerivad. Täna nt nautisime õhtusööki jäätee ja mocktailiga.
Kolmas - turiste petetakse siiski. Ja kusjuures suht osavalt. Me oleme täheldanud seaduspära, mille kohaselt petavad eelkõige need tyybid, kes algselt ylimalt normaalsed/sõbralikud jne tunduvad. Ehk nad on palju kavalamad/intelligentsemad kui asiaadid nt ses osas.

All in all - kõiki aspekte arvesse võttes siiski parim puhkusekoht talvisel ajal Eesti inimene jaoks - minu arust.

Natuke eilsest siis ka.

Ärkasime. Hommikusöök. Ja kuna juhtus olema 1 kolest päevast aastas, mil veidike vihma sadas, siis otsustasime shoppama minna. Kasutasime selleks hotelli shuttle-bus teenust. Kohe saime aru, et viimast korda. Sest see buss võttis peale meie hotelli inimesi peale ka umbes 10st teisest hotellist ja seda kulus meil 20km läbimiseks ligi tund aega. Aga kohale me jõudsime.
Olles peauksest sisse astunud, silmasin ma koheselt yhte oma lemmikbrändi - Tommy Hilfigerit - ja olles näinud, et seal 75-90% allahindlused, leppisin Annelyga kokku, et kohtume miski tunni pärast ja astusin sinna sisse. Panin kollektiivi enda heaks tööle ja veetsin lõpuks seal poes ei rohkem ega vähem kui 2h. Sain igast vajalikke riideid. Annely nii produktiivne polnud. Kuigi ta oli ka ikka midagi leidnud. Igatahes läksime Iraani restosse lõunat sööma (see oli elamus omaette - istusime privaatses punkris kuhu teenindaja julges siseneda ainult pärast meiepoolset heakskiitu) ja puhkama. Edasi oli minul veel vaja jalanõusid ja lisaks soovisin ma ka Annelyle appi minna, sest ta ise ei suutnud lihtsalt. Vinguma hakkas ka. Et kuidas ta tahab ära ja siin poes pole midagi jne (nagu miski sama suur kaubanduskeskus nagu Ülemiste aga seal pole mitte midagi - reaalselt ka) ja tal on jalad väsinud juba ja ta tahab starbucksi jnejne - teate kyll - te kes te Annelyt tunnete. A ma armastan teda ikka. Ostsime siis talle veel yhe ilusa seeliku ja 3 särki jne. Ja mulle tossud. Mille me hiljem välja vahetasime, sest väikseks osutusid siiski.

Lõpuks sõitsime taksoga koju. Pesime ja panime endid ilusti riidesse ja sõitsime La Meri randa. Teel saime ka lüpsta ylimalt meeldiva, jutuka ja hästi inglise keelt kõneleva taksojuhi käest (sellest saime aru pärast kui tagasitee poole kiiremaks ja odavamaks osutus).

Ja siis jõudsime OSH restosse lõpuks. Mis oli mega aga millest Annely teile kirjutab eraldi postituses :).

Väike automärkus ka. Ma olen siin ära näinud ilmselt kõik luksautode margid mis olemas on. Neist puudus ei ole. Mõned pildid teile lambost, mclarenist ja ferrarist. Silmailuks.

Peale OSH restot olid aga meeled ülevad ja läksime läheduses asuvasse baari lukshotellis Dubai Marine Resort & Spa. Selles hotellis osutus olema terve 3 ööklubi, kõrvuti. Ja rahvast tundus neisse jaguvat. Rikast (!) rahvast. Tegime väiksed dringid, chillisime ja lõpuks taksoga koju ära. ja magama.

AP: Burj Khalifa ja rööv vürtsiturul

Esimese päeva õhtul läksime varakult magama nagu penskarid ja hommikul olime kell 8 kribinal krabinal üleval nagu noored seiklushimulised turistid. Suure õhinaga sõitsime lennujaama, et saada kätte rendiauto mille eelmine õhtu juba ära bronnisime. Hanno oli isegi nõus ilma hommikust söömata teele asuma kuna tahtis siis autoga kuskile tripadvisori poolt soovitatud “ Dubai nr 1 breakfast” kohta minna. Guess what... fail, sest me jäime autorendis pika ninaga. Minu mehel puudub nimelt rahvusvaheline juhiluba. Minul pole seda ammugi ja mina siin sõita ka ei “ viitsiks”. Hanno ei tahtnud muidugi leppida sellega ja alistus alles siis kui ühendust oli võetud politseiga kes siis kinnitas seda, et Dubais auto rentimiseks on vajalik rahvusvaheline juhiluba. 

Istusime mornilt uuesti taksosse ja sõitsime hotelli tagasi, et hommikust süüa. See on täiesti mõttetu fakt nüüd, aga mulle toodi köögist 2 gluteenivaba muffinit. See on umbes sama nagu Hanno otsiks terve päev külma õlut ja lõpuks leiaks selle. Vat nii palju tähendab minu jaoks gluteenivaba muffin. Siin ei ole see asi väga levinud ja enamus ei saa aru millest ma räägin. Siis seletan neile, et gluteen on tavaliselt valges jahus ja blabla mul läks nüüd mõte rändama. 

Niisiis sõime ära eks :D ja siis tegime uue plaani. Plaaniks Burj Khalifa külastus. 

Lippasime metroo poole ( Hanno lippas eriti kergel sammul) ja sõitsime Dubai Malli. Piletid ostsime keset Dubai Malli asuvast random putkast ja hakkasime sissepääsu otsima. Leidsime ja kuidagi teiste järel kõndides avastasime end mingist pehmete diivanitega toast kus lihtsalt ootasime ma ei tea mida. Vahepeal serveeriti meile kohvi... läbi klaasist akna nägime kuidas meeletu rahvamass seisab järjekorras mille lõppu ei paista ja hakkasime mõtlema, et kas me kuidagi valesse kohta ei ole sattunud. Me ei ostnud ju mingit privat trip piletit. 

Lõpuks tuli kena naisterahvas kes oli meie “ grupi” juht. Liikusime tähtsa näoga seisvast rahvamassist mööda ja saime eelisjärjekorras kõige ette. Siis kiire kottide komposteerimine nagu lennujaamas kuna teravad esemed, e- sigarid jms on keelatud. Vahepeal pajatas giid huvitavaid fakte Burj Khalifa kohta nagu näiteks:

• algne nimetus pidi olema Burj Dubai ( burj on dubai keeles “torn”), aga nimetati hoopis presidendi järgi Burj Khalifaks
• See on maailma kõige kõrgem hoone 829m
• Esimesed kaks korrust on disaininud Giorgio Armani isiklikult ja seal asub ka Armani Hotel
• Kortereid on kokku umb 900 millest 700 olid müüdud juba enne Burj Khalifa avamist 
• Lisaks korteritele on üli palju kontoreid ja äriruume
• Umbes 40 korrust hõivab igasugune tehnika jms, et torn toimiks. 
• Seal on 57 lifti ja need on maailma kõige kiiremad liftid. Lifti kiiruseks 37km/h ja kokku võtab liftiga sõitmine kõige tippu 87 sekundit

Niisiis eelisjärjekorras lifti ja esimene peatus 148’ndal korrusel kus ootasid ees hõbekandikuga kelnerid, et meile värskelt pressitud mahla ja suupisteid pakuda. Vaade oli täiesti uskumatu ja pilte sai kõvasti teha. Poseerisime usinalt ka fotograafile ja pärast sai neid pilte 70€ tk ka osta. Me ei viitsinud osta. 

Peale 148’nda korruse külastust jättis giid meid maha ja edasi sai omal käel liigelda. Ikka igal pool priority järjekorras ja teistest ees. Lõpuks saime aru, et me vist ikka olimegi ostnud mingi lux pileti kuna pileteid kontrolliti pidevalt ja tavajärjekorra lõppu ei juhatanud meid keegi :D 

Tornis oli turistidele avatud veel 2 korrust: 124 ja 125. Need olid täis turististaffi mida osta, tassid, mänguloomad jnejne. 

Peale torni külastust sõitsime metroo ja trammiga Jumeirah randa. Otsisime mõnusa söögikoha ( nr 1 in Jumeirah muidugi) milleks oli Operation Falafel. Jumalik! Kõrvale ikka head värskendavat mahla ja hanno hakkas aina tihemini mainima kuidas tahaks õlut.

Peale lõunat oli plaan minna randa, aga A) kell oli juba pool 4 ja mina kui ekspert sellel alal tean, et nii hilja päike ei võta B) õlle leidmise pinin muutus üha valjemaks. 

Ja lõpuks halleluuja... Hanno nägi kuidas kamp mehi istus baaris ja nende vahel ilutses ämber õlledega. Järgmised kaks tundi lebotasime rannas. Hanno nautis õlut, mina gintoonikut. Oleks ausalt naiselikuma kokteili võtnud, aga baaris polnud muud. 

Koju tagasi jõudsime kella 18 ajal alles. Pesime, puhkasime, Hanno tegi kirjatööd esimese postitusega ja siis uuesti sammud metroo poole, et sõita õhtusöögile ning kulla- ja vürtsiturule. 

Õhtusöök oli pealtnäha kena kohake, aga toit oli täiesti mõttetu. Maitsetu riis, kuiv kana ja luid täis kala. Sorry Al Bait Algadeem resto. 

Turg oli lahti 22’ni ja õhtusöögi lõpetasime pool 22, seega kadus ära point minna turule siiberdama ja oste sooritama. Liikusime tagasi metroo poole, aga enne veel lippasime sisse ühte pealtnäha toredasse poodi kus kõik mida turult osta soovisime oli justkui kõik ühes kohas. Kuivatatud puuviljad, datlid, pähklid, maitseained jne. Hanno silmis selline asi on ideaalne. 

Meiega ( eriti minuga) tegeles üks väga jutukas ja üsna osav müügimees. Üli sõbralik, soovitas mis on hea, milline on best quality dattel ja proovisin seal erinevaid maiuseid nii, et kõht punnis. Hannoga olime poes üsna eraldi, mõlemad vaatasid endale omi asju pluss minu ümber tiirles maias müügimees. 

Kõik vajalik olemas, suundusime maksma. Küll kohmitsesid seal kambakesi. Kleepisid kotte kinni, kirjutasid peale kus mida on, siis iga kott veel eraldi paberkotti... kõik non stop araabiakeelse möla saatel. Meelas müügimees hakkas mulle erinevaid kodu lõhnastamise variante tutvustama, tossutas algul kassa juures ja siis kutsus mu Hannost kaugemale “ i have more maaam”. Nagu lammas kõndisin talle järgi, sest ta oli ju nii tore ja sõbralik ja ma võin ju nuusutada su totsikuid... ostma niikuinii ei hakka. Veidi seal kuulasin tema kiiret kiidulaulu mille jaoks midagi hea kui Hanno sai makstud ja tuli minu juurde, et mind päästa ja koju minna kui äkki juhtus midagi mida tavaliselt ei juhtu. Hanno vaatas tšekki...kus oli peal summa 2400 AED ehk 570€ mille ta just meie paari maitseaine, pähkli ja kuivatatud puuvilja eest maksnud oli. Natuke ajas närvi ja Hanno hakkas korda majja lööma. Tahtsime oma raha tagasi ja pistku oma kaup kus kurat. Konksninad ei olnud just koostööaldis ja raiusid, et nad pole meid röövinud ja hinnaarvestus käib grammipõhiselt. Grammi või mitte grammi... esiteks kas need pähklid maksavad sul 1000 dollarit gramm ja teiseks enne tasumist ütles kaupleja hinnaks Hannole two fourty. Pani tuimalt 1 nulli otsa ja hakkas tšekki kiirelt eelnevalt kokku kleebitud servast sisse suruma. Hanno kes muidu üldse tšekke ei soovi ja ei vaata, tahtis seda seekord enda kätte. Hiljem nimetas ta seda sisetundeks. 

Ühesõnaga mingigi raha tagastamise võimalus tuli võimalikuks alles siis kui ütlesime, et me kutsume politsei. Siis läksid näod veidi pikemaks ja hakati rääkima kuidas nad tühistavad ülekande ja kõik on siis korras. See meid ei rahuldanud ja me tahtsime sularaha saada mida nemad meile kindlasti anda ei tahtnud. Peale kahte telefonikõne politseisse ja pikka ootamist kuskil karupees... koos 7 kohaliku ärritunud araablasega... ühel nukid eelmisest kaklusest veel kergelt verised, saabus politsei. Väga ladna olemisega kes 5 minutiga lahendas probleemi. Türblid ladusid meile 2400 AED sularaha pihku ja politsei surus kätt. 

Lõpp hea kõik hea, aga situatsioon ise oli minu jaoks päris hirmutav. Ei tea ju mis tüübid need on. Igasugu õudsaid asju juhtub maailmas. Karistada need sulid kindlasti ei saanud kuna nende jaoks tegi asi lõpuni välja nalja ja politsei oli ka nendega üsna sõber... näksis vaikselt leti pealt pähkleid ja noomis sõbralikult. Kui turist mingi petmise/ vargusega vahele jääks oleks jutt väga lühike. Vanglasse sõit ja punkt. 

Meie igatahes saime oma raha tagasi ja tähistasime oma võitu( ja 19 tuhandet sammu mis oli päeva jooksul tehtud) hotelli baaris kus saab lisaks värsketele mahladele ja homemade limonaadile ka õlut ja kokteili. Veidi imelik, aga lisaks joogijanule saab seal ka muud vajadused vist rahuldatud kuna suht inimtühjas, imelikult valgustatud baaris on tööl korraga 7 tüdrukut... kõik riides nii nagu üks endast lugupidav araabianaine kindlasti olema ei peaks.